Tartu deltabluusitrio Bullfrog Brown (BB) kinnitati Inglismaal toimuva Dylani-festivali peaesinejaks. Haapsalu Augustibluusil on ta nüüdseks „majabänd”. Uurisime, mis meestel mõttes.
Vaadates BB rajataguste
töövõitude loetelu tahaks hakatuseks küsida, et kas ja mil moel kajastuvad need
bändi Eesti-sisestes tegemistes?
Peeter: Mulle tundub, et
bändi vastu on ka siinmail huvi tekkinud või siis tekkimas.
Alar: Eestlase jaoks peab
ikka olema välismaalane, kes ütleb, et on hea.
Andres: Eks jah, ”töövõitude”
tõttu kutsuti meid tänavu Terevisiooni ja MI-sse vestlema ja Eesti Laulule
külaliseks... Muidu on vast vahe ainult selles, et mida rohkem on mänge
väljaspool Eestit, seda vähemaks jääb neid kodumaal – augustiski tuli paar
üritust ära öelda, sest olime end juba Soome ja Inglismaale lubanud.
Lause „… on kinnitatud
Bob Dylan Acousticfesti bluusipäeva peaesinejaks…“, milline on mõõtkava?
Peeter: Küsimus festivali
korraldajatele?
Andres: Ega ei oskagi
enne ütelda, kui ära oleme käinud – praegu teame seda, mida Google leiab :)
Kindlasti kajastub see üritus mitte niivõrd bluusi- kui rocki- ja folgipubliku
radaril, ja see on positiivne. Ja kohe, kui esinejad välja kuulutati, hakkas
meid pommitama samasugune festival Põhja-Iirimaal – saame näha...
Alar: Sellest peabki nii
aru saama, et läheme Dylani festivalile esinema. Kes teab Bob Dylanit, see kujutab
umbes ette ka.
Mida tähendab mõiste „edu“
BB jaoks?
Peeter: Publikuhuvi ehk,
seega on tekkinud rohkelt võimalusi kontserte anda :P
Alar: Eks iga bändi jaoks
on edu see, kui tuleb plaat välja, bänd püsib koos, on kuulajaskonda...
Andres: Minu jaoks
tähendab edu seda, et saan rahulikult teha, mida ise tahan.
Kui pika vinnaga bänd on
BB, kui kaugele tulevikku on esinemised, plaadid jms harilikult plaaneeritud?
Alar: See on täpselt nii,
kuidas juhtub – mõnikord on pikem vinn, mõnikord lühem :D
Peeter: Ikka üks päev
korraga.
Andres: Hetkeseisuga on
kontserdid planeeritud novembrisse välja, paar lahtist päeva veel oktoobris on.
Juba on juttu on olnud ka tulevast aastast – siin on mingil määral tegu
paratamatusega, sest erinevalt Baltikumist, kus kontserdipakkumisi tehakse ka
mõni päev enne esinemist, sõlmitakse näiteks Soomes kokkulepped reeglina 6-12
kuud ette.
Plaatide tegemine on
pidev protsess – linti tegemata lugusid on veel palju varuks ja neile tuleb
pidevalt lisa, üritame jõudumööda loominguga sammu pidada... Planeerimist
stiilis ”jõuluks on uut plaati vaja, olgu või kogumik” meil ei ole, aga kui
plaat juba töös on, siis loomulikult katsume ilmumiskuupäeva ajastada suuremate
esinemiste perioodi.
Kui suur on teile paras
bändikoormus?
Andres: 300 kontserti
aastas oleks ilmselgelt liiga palju, elamise ja mõtlemise aega peab ka jääma.
Selle aastaga oleme andnud 43 kontserti ja sügis tuleb senisest tihedam – eks
me jõulude ajal istu maha ja mõtle elu üle järgi. Jõulud on meie jaoks puhkus.
Peeter: Eks me näe.
Alar: Oleneb
kontserditest. Esinemine ise ei väsita nii palju – Tartus võiks kasvõi iga päev
laval olla.
Olete öelnud (Andres, EPL
10.09.2005), et muusika pole sport ja konkursse te ei armasta. Samas kõrvalt
vaadates on jäänud mulje, et just konkursid ongi BB’d rahvusvahelisel bluusiareenil
edasi aidanud?
Peeter: On ka nii? Mulle
pole küll sellist muljet jäänud.
Andres: Tegelikult ei ole
– puhtjuhuslik osalemine konkurssidel on aidanud meil eeskätt just siinse
meedia tähelepanu köita. Rahvusvahelisel bluusiareenil on meid edasi aidanud salvestused
ja lähivälismaal loomulikult ka kontserdid. Plaadid kõlavad nagu Bullfrog Brown,
ja iga kontsert on erinev – see hoiab nii meie kui publiku huvi. Näiteks tean,
et mingi kamp Soome fänne on septembriks juba isegi Londoni-piletid ära ostnud
ja Soomest Eestisse tulek meie kontserdi pärast on viimastel aastatel suht
tavaline olnud; muidugi, kui kevadel üks Hispaania abielupaar ekstra meie
pärast Prantsusmaale põrutas, siis see hämmastas küll natuke.
Ise ma tõepoolest
konkurssidest ega nende tulemustest suuremat ei arva – ”maailma parim bänd” on
rändauhind, mis vahetab omanikku igal õhtul, ja nii see peabki olema.
Alar: Nendel
konkurssidel, mis siin on lehtedes ära mainitud, ei ole me ise mingid erilised
osalised olnud – kanadalased avastasid ise plaadi ja tegid omad järeldused, jne.
Tuuritava BB argipäev?
Andres: Vähe und, palju
Statoili hot doge ja kitarrikeelte vahetamine öösel kella kolme ajal. Rolling
Stonesi trummar Charlie Watts on öelnud, et oma mitmekümneaastase karjääri
jooksul on ta saanud kokku paar aastat pilli mängida ja ülejäänud aja veetnud
istudes ja oodates – lava taga, autos, stuudios, lennujaamas, hotellis... Eks
see mängimise ja muu jama suhe kardetavasti selline on ka.
Alar: Ootamine, sõitmine,
metallidetektorid, lennukid, laevad, haagis-suvilad, piisav kogus alkoholi...
Augustibluusil olete
tänaseks põhimõtteliselt „majabänd“. Nagu Metsatöll Rabarockil või Loits Hard
Rock Laagris. Mida see teie jaoks tähendab?
Andres: Tegelikult oleme
me juba mitu aastat plaaninud mõne suve vahele jätta, et rahvast mitte
lõplikult ära tüüdata, aga 2005-2008 oli Haapsalus igal aastal paar
välisartisti (näit. Steve Morrison, Dave Arcari, Son Henry, L.R. Phoenix, T.
Rogers, Alaska Kalan), kes meie kaudu sinna sattusid ja kellele tuli siis
lapsehoidjat mängida; et raudteejaama-lava idee käis välja meie toonane
suupillimängija Üllar Kärt, jäi seegi suuresti meie valvata. Tänavu on
festivali korraldustiim teine ja me juba vaikselt lootsime rahulikku kodust
nädalavahetust veeta, aga lõpuks leidsime oma nime ikka Augustibluusi
veebilehelt. Vähemasti selles mõttes on tänavu kergem, et oleme ainult
esinejad.
Alar: Niipalju kui mina
aru saan, on inimesed harjunud meid Haapsalus kuulamas ja uut plaati küsimas
käima. Kui nüüd üks vähestest Eesti bluusibändidest ei mängiks suurimal siinsel
bluusifestivalil, oleks see ka imelik – ja et me Andresega mängisime esimest
korda Augustibluusil juba aastal 2000, see oli meil üldse teine kontsert koos, siis
nüüd tunduks suvi ilma Haapsaluta üsna poolik.
Kuidas iseloomustaksite
Eesti bluusiskenet, kes kuulavad bluusi ja kust jooksevad nende jaoks bluusi
piirid? Punk-blues või swamp-rock vist kaubaks ei lähe?
Andres: Skenest on Eestis
raske rääkida – kui Soome bluusiajakiri Blues News tähistas mullu oma 40.
ilmumisaastat, siis meil pole isegi sellist veebilehte, kust kõigi siin
toimuvate bluusikontserdite kohta infot saaks. Kuulajaid on, ja mängijaid ka –
aga skeneni on veel pikk tee minna. Teisest küljest tuleb noori mängijaid ja
kuulajaid praegu peale nagu seeni pärast vihma – tegin eelmisel nädalal Pärnu
Bluusipäevadel kolm päeva slaidkitarri-workshoppe ega suutnud oma silmi uskuda
– ja see on suurepärane, eriti kuna suur osa Eesti bluusifännide vanemast
põlvkonnast kipub ”bluusist” rääkides silmas pidama seitsmekümnendate rocki või
filmist ”Blues Brothers” tuntud souli-hitte. Noortel on asjast oma ja tihti
ehedam ettekujutus...
Peeter: Jääb mulje, et
siinse bluusipubliku huvi piirdub peamiselt bluusrockiga a la SRV. Kaubaks ei
lähe. Deltabluusi fännid kuuluvad arusaadavalt vähemuse hulka nagu igal pool
ilmselt.
Kuivõrd oluline osa on
bändi hoos (või ka koos?) hoidmisel olnud külalisliikmetel ja publikul?
Peeter: Publik on
kahtlemata väga oluline - kõlab banaalselt, kuid mida rohkem energiat publiku
hulgast tagasi paiskub, seda vingem on ka kontsert.
Alar: Publik on alati
lahe ja külalisesinejad alati teretulnud, kui nad suudavad muusikaga kaasa
minna.
Andres: Me oleme algusest
peale huvilisi lavale ja stuudiosse kaasa kutsunud; ma ei kujuta ette, et me
käiks iga õhtul väljas sama kavaga, mängides kõiki lugusid täpselt niimoodi,
nagu nad plaadil kõlavad – endal oleks igav, ja mis mõte oleks siis kuulajatel üldse
kontserdile tulla?
Kui suure osa teie
argipäevast võtab BB-ga tegelemine, on see aja jooksul muutunud?
Peeter: Üsnagi
arvestatava.
Andres: Lõviosa. Muutunud
on paraku see, et suurem osa ajast, mis vanasti jäi pillimängu ja lugude
kirjutamise jaoks, kulub nüüd asjaajamise peale – nagu praegugi.
Alar: Minul on suupilli harjutamine
küll igapäevane tegevus.
„You’ve gotta live the
blues to play the blues.“ BB-i on iseloomustatud kui deltabluusi veenvat
tõlgitsejat. Kuidas te ise seda eheduse momenti oma loomingus tajute, kust see audentsus
laiemalt tuleb ja miks?
Peeter: Isiklikult ei
mõtle selle peale üldse – lihtsalt tore on mängida, vabadust on piisavalt,
spontaansust. Põnev on. Kust autentsus tuleb – võib-olla on põhjus selles, et
me kõik, kes rohkem, kes vähem, oleme olnud huvitatud vanast, arhailisest
bluusist. Samas, muusikat, mida kuulame, on stiililiselt seinast-seina ja mänginud
oleme ka erinevaid asju.
Alar: Kui sa teed oma
muusikat, ükskõik mis mõjutustega, siis see ongi autentne. Äkki on kitarrimäng
see, mis deltalikku autentsust juurde annab....
Andres: Näiteks ”Dentist
Bluesi” tekst sai omal ajal kirjutatud hambaarsti juurest tulles haigla trepil
istudes ja arve tagumise külje peale, nii et seal on see ”eheduse moment” kahtlemata
olemas. Jõgi on Tartus ka, ja eks me siin ”kohalikes Lõunaosariikides” ju
toimetame... Samas ma ei usu, et meie läbielamised nüüd kuidagi karmimad,
lõbusamad või autentsemad oleks kui mõnel surma- või diskomehel, me võib-olla
lihtsalt väljendame end teistmoodi. Aga muusikat teeme just sellist, mis
parasjagu endale meeldib, ega muretse selle pärast, kas see on nüüd bluus või
mitte ja mida publik sellest kõigest arvab.
