Teiste seas astus Viru folgipeol lavale Riho Sibul. Koos Tõnis Mägi ja Bonzoga, keda kumbagi ka kõige tähelepanelikum vaataja pildilt ei leia. (Foto: Rene Suurkaev)

Rannakülas Käsmus suvitaval Une-Matil olid vähemalt sel nädalavahetusel käed-jalad tööd täis ja kohati jäi ta koguni hätta. Ega tuhandete inimeste uinutamine ole kerge töö. Eriti kui hea muusika inimesi, vastupidi, ärkvel hoiab.

Mõne kuu eest ilmusid linnatänavatele ja lehtede tagakaantele suured sinised plakatid, millel esitatud bändide-artistide loetelu pani õhku ahmima – kuidas on võimalik saada ühele esmakordselt toimuvale festivalile praktiliselt kogu eesti tuntumate-populaarsemate folgisugemetega musikantide kahurvägi. Nimed, millest selle muusikastiili austajaid praktiliselt ükski külmaks ei jäta.

Oma tuntud headuses esinesid reedel-laupäeval Vägilased ja Virre, õed Taulid ja vennad Johansonid, Liisi Koikson ja Diskreetse Mango Trio. Päikese tõid nii otseses kui ülekantud tähenduses välja Indigolapsed. Tantsusammud meelitas lahti setu poistest koosnev Klapp. Omalaadset elamust pakkusid pisikesed särasilmselt joiguvad saami naised ansamblist Angelit. Ja üllatust ilmselt paljudele aastakümnete tagune tudengibänd Rajacas, kes ideoloogiliselt tänapäeval ilmselt nii suurt mõju ei oma kui omal ajal, kuid kelle muusika on võimsalt mõjuv ka tänapäeval. Aga pühapäev oli siis veel alles ees.

Üks, kes endale kõige rohkem publikut kogus, oli laupäeva hakul ööpimeduse katte all merelaval esinenud Tõnis Mägi ja Riho Sibul, kelle kontserdile kogunenud ligi 2500 inimesele valmistas üllatuse duoga peagi liitunud Bonzo. Tema enda esinemine paar tundi varem kitsukeses kabelis tekitas ootamatu olukorra nii korraldajatele kui ka publikule, kellest suur osa kontserdile ei mahtunudki. Saadud õppetunni tulemusel viidi järgnevatel päevadel mitu kontserti kabelist ja rahvamajast üle kirjanike maja hoovi. 

Nagu festivalidel, kus ohtralt esinejaid, ikka, tuli ka seekord üht-teist lisaks ümber tõstmisele kellegagi asendada. Kui Henry Laksi haiglas viibimine selgus paar päeva enne festivali ning jõuti asendada Indrek Kruusimaa ja Peep Ojaveskiga, siis Oorti solisti haigestumine tabas korraldajaid ootamatumalt, kuid asendati operatiivselt etno-DJ-ga.

Muusikale vahelduseks sai näiteks sealsamas, kirjanike maja hoovis reede õhtul kuulata Contra, Jaan Pehki ja Olavi Ruitlase luuleõhtut. Varasemad (haritumad) ärkajad aga seadsid oma sammud nii lau- kui ka pühapäeval tund enne keskpäeva meremuuseumi nurgale, kus oma teadmisi jagasid vastavalt zooloog Aleksei Turovski,  ja geoloog Kalle Suuroja. Turovski rääkis oma loomadest mütoloogias kõnelevas loengus näiteks haugide nakkushaigusest, mis levib kui kala satub puhtasse vette, aga ka kassjumalannast, kes leiutas inimkonna püsimajäämiseks õlle. Oma ettekande lõpetuseks ütles ta: „Mul on hea meel, et te olete siia festivalile tulnud. Ja veel parem meel on mul, kui te tulete siia mitte peopidamise, vaid muusika, mere ja metsa pärast.”

Ja just see oli üks detail, mis tegi sellest festivalist rohkem folgi kui nii mõnestki muust, kus sügavam ideoloogia võib olla küll rohkem paigas, aga sama rohkem on ka rahvast, kes ei tule sinna muu, kui peopidamise pärast. Käsmu tuldi vähemalt veel sel aastal peamiselt muusika, mere ja metsa ning põhimõtte pärast toetada kodumaiseid rahvustundega muusikuid ja tegijaid. Oma nime väärisid nii meremuuseumi taga rannal asuv merelava, mille tagant paistis imeline merevaade kui ka poolsaare tipus kõrgete mändide vahel paiknev metsalava.

Aga ka selleks, et nautida rahulikku õhkkonda, mida ei riku lällav lamisemine. Eks eriti öötundidel leidus ka tõrvatilku meepotis, aga neid oli üksikuid. Ja erinevalt Viljandist, Järvakandist või muust kohast, oli võimalik vaid mõne minutiga minna randa, istuda kivile ja tunda end suure silmapiirini sinava rahu taustal eriliselt, ilma et kõrval keegi räuskaks või automakk mürtsuks. Kogu festival oli omal moel lahe ja avar, heas mõttes kodukootud. Ilma vajaduseta endale küünarnukkidega teed murda või pealetükkivate peoliste eest põgeneda. Samas polnud rahvast aga sugugi mitte hirmus vähe. Ja kuna Käsmu küla läbib üks põhiline tee, mis ühendas ka kõiki kontserdipaiku – pealava, merelava ja metsalava ning kabelit, rahvamaja ja kirjanike maja, sai sel teel kohata kõiki tuttavaid, kes samuti festivalil.

Inimesed muusika pärast

Festivali lavad ja esinemispaigad (kokku viis) olid piklikku rannakülla mõnusasti ära paigutatud – ühest kohast teise minek võttis veidi (aga mitte liiga palju) aega, aga samas ei seganud üks kontsert teist. Publiku seas liikus küll arvamusi, et kui juba nii palju kohti, võiks olla ka rohkem kontserte. Aga mina seda arvamust ei jaga – praegusel kujul oli võimalik ära kuulata tükkhaaval peaaegu kõik kontserdid, mõnest algust, mõnest lõppu ohverdades. Tihedama programmi puhul see võimalik poleks.

Väikese küla erilist aurat aitasid folgi ajal ilmestada tänavamuusikud. Olgu valgete sulgedega ehitud viieliikmeline noortegrupp või Rakvere lähedalt pärit vennad Reinsood, kes mängisid samasuguse kerguse ja kaunidusega nii akordioni kui ka saksofoni. Ma olen kindel, et neist me tulevikus veel kuuleme.

Erilisi inimesigi jäi silma rohkem kui mujal. Olgu siis ratastoolis ja karkudega südikaid või lihtsalt rõõmsalt kirevate riiete, ka rahvariideseelikutega noori naisi. Natuke kahju oli, et kohaliku eesti käsitöö tegijad ja turustajad jäid Universaaluniversumi ja Loitsukelleri ning kodumaised murumütsid nende värviliste barettide varju.

Aga see-eest olid oma niši leidnud näiteks 11-aastane Henriette ja 10-aastane Karolin, kes müüsid oma suvituskodu väravas kivikesi ja klaasikilde, millele lapsekäega peale maalitud värvilisi pilte ja Käsmu-tekste. Hinnad algasid ühest kroonist. Ja ostjaid jagus.

Tähtis oli ka see, et hootised hoovihmahood publikut ei morjendanud. Tõmmati keep selga ja mindi sadu trotsides kuulama. Kuigi nii mõnigi kontsert algas või lõppes väikeses sabinas, ei rikkunud see ühtki kontserti. Väikest uduvihma ei pandud lõpuks enam tähelegi. Ja kummikute kirju galerii oli omaette vaatamisväärsus. 

Hoolimata sellest, et festivalikülaliste seas kerkis ikka ja jälle esile teema-dilemma, et rahvast on küll mõnusalt vähe, aga ilmselt jääb see festival kahjumisse, on festivali korraldajad optimistlikud. „Ei ole pilt väga halb. Esimese korra kohta mina ütlen küll, et on väga hästi,” kommenteerib pressiesindaja Ylle Rajasaar. Ja kinnitab, et järgmisel aastal toimub Viru Folk kahtlemata uuesti. „Kindlasti. Ilmtingimata. Järgmine aasta on Ülo Vinteri 85. sünniaastapäev. Meil on üks väga hea idee...”  jätab helilooja tütar plaanid salapäraselt lahti.

Kaptenikülas on alanud uus, muusikaline ajastu.


Viru Folk 2008
8.–10. august
Ligi 40 esinejat
Üle 5000 külastaja

MELU.EE: Rohkem muusikauudiseid

()	()
()	()
()	()