Mono (Foto: myspace.com/monojp)

Tartu lauluväljak. Kaameramees, reporter ja külastaja. “Mis on täna siin teie lemmikbänd?” kõlab küsimus. “Mono!” ei vaevu too oma suud üle kahe silbi liigutama.

Päev varem Genialistide klubis oleks vastused küsimusele “Mis on teie lemmikbänd täna ja siin?” jagunenud kahte lehte: kas pealinna Phlox või tartlaste Tartu Popi ja Roki Instituut. Esiteks ei sattu esimesena mainitu Tartusse just ülemäära tihti ning tolle teise kontserte võib vist ikka veel ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Teiseks oleneb vastus täielikult vastaja muusikamaitsest. Kõrvu sundisid kikitama mõlemad kollektiivid, eriti TPRI, kelle repertuaar koosnes pea täielikult senikuulmatutest paladest. Kusjuures tundus, et bändi helipilti sööb end tasapisi sisse kerge easy-listening-moment.

Kui päeva avabänd Smõuk on oma kava ära suitsetanud, astub lavale selle aasta moesõna Junk Riot. Teadagi – noored kutid, mängida oskavad, loodki reipad ja nüüdisaegsed nagu MTV2. Palju meie raskerokiküllasel noorte bändide maastikul säärased hakkajaid tegijaid ikka on? Kes vähegi teistsugune, jääb kas varju vinduma või rabatakse rambivalgusse. Ei oskagi öelda, kas Junk Riotil vedas. Oleneb poiste jaksust ning oskusest oma publikut järjekindlalt uue ja hea muusikaga kostitada.

“Arrrggghhhagghhh!” karjub lühike paks mees pealava mikrofoni. Pastacat ootama sättinud inimesed võpatavad. “Margus Pilt! Mida see Raadio Mania siin teeb?!” karjatab üks võpatanu. Lühike paks mees karjub maha pika kõne ning lahkub. “Mis see oli?” kohtuvad inimeste segaduses pilgud. Pealava helipuldis naerab paanika üle helireÏissöör Lauri Liivak. Tema teab, et orkaan laval oli Pedigree laulja Bonne, kes läbi vokaaliefektide Pastaca sisse juhatas. Näe – sealt ta tuleb ja mängib meile mahedat muusikat, mis riukaliku tööstusrokkari meelest viib.

Õhu rahunedes märkab silm platsil vilgast elutegevust. Trepist üles, trepist alla – kus aga muusika parajasti valjem on. Pink Banana särgitelgi juures vahetavad inimesed kesta, kõrval Seksoundi staabis nuumavad kohaliku ja kohatuga kõrva. Kahe telgi vahel toimub aga paari seltsimehe omaalgatuslik Nokia Open Air mobiilidisko, festivali kontekstis illegaalne reiv.

Reivi katkestavad ragisevad bluusihelid. Telgilavale astub Don Raul & His Lawyers, tähetrio, mille ridadesse kuuluvad Zahri, Shelton Sani ja Zhuuti liikmed. Kõlab lihtne ja reibas punkbluus või nagu ütleb trio laula-kitarrist Don Raul ise: “Bum-rock.” Don Raul ning tema advokaadid võiksid Eesti bluusifestivalid diskrimineerimissüüdistusega kohtusse kaevata ja võita – ei meenu, et vähestel kodumaistel punkbluusi bändidel vähestele kodumaistele bluusifestivalidele asja oleks olnud...

Mina & jaapanlane

Itaaliast kohale tulnud Evealine tekitab nõutust ja küsimusi. “Italo-indie,” põlastab üks. “Miks tuuakse Eestisse bände, mis on kehvemad kui Eesti bändid,” laiutab teine arupärimiseks käsi. Kuigi Evealine mängib all orus pealaval, kisub gravitatsioon mäkke, sinna, kus Köök heliproovi teeb. Ühe päris toreda, kuid Türgi seadustega pahuksisse läinud Rootsi bändi asenduseks Plink-Plonkile esinema kutsutud koosseisule on see kontsert imaginaaralbumi “Ereliukas” järjekordne esitluskontsert. Ansambli rahvaliku kõlaga tantsumuusika ning vaimukad laulutekstid toovad mõtetesse aja, kui Elmo Nüganen tõepoolest Pantalone rollis nähtamatute juuksenõeltega rahmeldas. Huvitav, kas uitparalleel Kuldse Trioga oleks siinkohal liiga julm?

Õhtu edenedes võib platsil näha üha rohkem õnnelikke inimesi, kes sõbrale äsja digikaamerasse püütud pilti mina-ja-jaapanlane-ansamblist-Mono näitavad. Päev loojub, õhk jaheneb, pinge kasvab. Rahvast pannakse rahustama leebe kantri – Scandinavian Music Group. Telgis möllab Miami Scissors Venemaalt. Kui arvate, et Tokio Hotelli laulja on ainus omasuguste seas, siis arvake uuesti. Aga vähemalt on bassimees suvaline nagu Kris Novoselic Nirvanast. Bänd mängib hingestatult, kuid muusika oleks justkui kusagilt laenatud, vist lend-lease’iga Ameerikast.

Õhtu kulminatsioon Mono laseb end pisut oodata, annab aega lava ette kõige paremale kohale trügida, annab häälele võimaluse end “Mo-no! Mo-no!” skandeerides lahti karjuda, peopesad lugude vaheaegade täitmiseks soojaks plaksutada. Ja sealt nad tulevadki – astuvad maakera kuklapoolelt lavale. Esimest korda Eestis. Võõras maa, tundmatu publik. Läbi kajaefektide mängitud noodid põrkavad vastu ootusärevust. Hingamine ühtlustub, vereringe liigub. Kitarrist lülitab sisse mürinaploki. Supilinn võpatab: kas tõesti lõi välk õlletehase torni? Ei! Need on muusikasõbrad oma festivaliga. Mürasse tekivad esimesed viled. Supilinna kinnisvarahinnad liduvad Emajõkke. See on festivali kõrghetk.

MELU.EE: Rohkem muusikauudiseid

()	()
()	()
()	()