Sparks laupäeva õhtul Rabarockil (Foto: rabarock.ee)

Täna Rabarockil esineva Sparksi solist Russell Mael tunnistab, et kultusbändi staatus tähendab küll väiksemat sissetulekut, kuid annab loominguliselt vabamad käed.

Teil on praegu Londonis pooleli põnev projekt (intervjuu toimus 6. juunil) – kannate kõik oma albumid kronoloogiliselt ette. Kuidas läheb?

Ah, see on olnud suurepärane. Meil on 15 esinemist juba seljataga ning vastuvõtt ja kõik on olnud super. Ja kogu kontseptsioon on toiminud nii, nagu me eeldasime.

Hakkasin mõtlema, et Rabarockil teete siis vist igalt albumilt ühe loo...

Ma ei tea, mitu lugu me teeme, arusaadavatel põhjustel on meil praegu rohkelt materjali, mille seast valida. Ühtlasi pole me Eestis varem esinenud ja võib olla inimesi, kes soovivad kuulda teatud lugusid, verstaposte. Me teeme neid palju. Aga kontsert tuleb segu uuest ja vanast. Teeme ka uue plaadi lugusid, mille pärast me need 21 õhtut ette võtsime. Loodetavasti teeme vähemalt viis lugu uue plaadi pealt.

Ja kuidas sa albumit “Exotic Creatures of the Deep” iseloomustaksid? 21. plaati on vist päris raske teha?

Jah. Mida rohkem sul plaate on, seda rohkem proovid leida uusi asju, mis ennast erutaksid. Ega pakuks pinget ainult Sparksi fännidele, vaid ka neile, kes meid esimest korda kuulevad. Üldjuhul püüamegi niimoodi plaatidele läheneda. Et kui keegi Sparksi ei tea ja küsib, mis plaati kuulata, siis soovitaksime ikka viimast. Meile on see midagi uut ja soovime, et uued kuulajad meiega selle kaudu tutvuksid.

Olete jah kogu aeg olnud selline “nüüd-bänd”. 1970-ndatel ajasite progemat rida, 1980-ndatel tegite diskot. Millest selline alati tänapäevane hoiak?

Tol hetkel (1980-ndate alguses) – vaata, me proovime alati leida enda muusika jaoks uut konteksti – (viis plaati, kolm neist Inglismaal) proovisime end klassikalise bändi formaadist välja puksida, teha midagi äärmuslikku. Otsisime uut taustsüsteemi, kuhu Roni muusika, tekst ja minu laulmine paigutada. Noh, ja see kontekst tundus piisavalt julge. Sellepärast tegimegi seda.

Milline näeb välja ühe Sparksi albumi tegemine?

On kaks võimalust. Uuele plaadile kirjutas Ron osa lugusid varem valmis ja siis läksime stuudiosse (meil on stuudio Los Angeleses), tegime aasta otsa lugudega tööd, tegime nii, et nad oleksid huvitavalt salvestatud. Aga plaadi “Lil Beethoven” jaoks polnud meil midagi enne valmis, lihtsalt läksime stuudiosse.

Kuidas sa vennaga läbi saad?

Hästi saan. Vennaga on stabiilne koos töötada, see aitab rasketest aegadest üle saada. Kui ma vennaga ei oleks töötanud, poleks asjad nii olnud. Tead, on raske hoida bändi koos  – inimesed kasvavad lahku. Aga temaga koos töötamine on aidanud rasketest aegadest üle saada ja bändi koos hoida.

Sellist Liam ja Noel Gallagheri sündroomi teil ei ole, et kui bänd ka laiali saata, et vennaga vähem tegemist teha, siis poleks sel mõtet, sest jõulude ajal peaks ikka kohtuma?

Ei-ei! Meil on hoopis teine suhe kui neil. Me klapime muusikaliselt, ja kõik toimib. Eks konflikte ikka on, kui koos töötada, kuid kirg ja ettekujutus asjadest on meil ühised, erinevalt mõnest teisest vennabändist.

Sparks ja narkootikumid?

Me ei tarvita narkootikume. Ausalt.

Ajate jama loomulikust intelligentsist?

Jah, kui sa nii ütled. Kui me narkootikumidele loodaksime, oleksime praegu üsna suure jama sees.

Teid on iseloomustatud kui inglise bändi Ameerikast. Kas on parem olla inglise või ameerika bänd?

Kuule, me ei tee seda vahet. Me ei tunne end osana ühestki Ameerika skeenest ega ka Inglise omast. Me elame omas maailmas, oleme Sparks, ja rahvuslike sidemetega pole siin midagi pistmist. See teebki muusika minu arvates põnevaks, et siin puudub kohalik mõju. Kuigi me elame Los Angeleses, ei saa öelda, et me kõlaks väga seda moodi. Ja sama käib ka Inglismaa kohta. Vahet pole, kus me salvestame, oleme igal pool maailmas lindistanud, meie muusika on ikkagi nii tugev, et keskkond seda ei mõjuta. Inglismaa, Ameerika – mis tähtsust sel on?

Paljud teie kaasaegsed, nagu Queen, on saanud ka päriselt kuulsaks, teie olete jäänud kultusbändiks. Millised on siin head ja vead?

Esiteks saab vähem raha. Seda esiteks. Hahaa! Muusikaliselt oleme tänu kultusstaatusele kindlasti tugevamad.

Milline on teie suhe plaaditööstusega üldse, “When Do I Get To Sing It My Way” ja see BBC lugu on vist üsna iroonilised...

Hehe, on jah. Eriti see BBC lugu. Mõtlesime välja idee, et võtame BBC üle ja hakkame Inglismaad oma parima äranägemise järgi valitsema. Aga muidu on meil muusikaärist üsna ükskõik. Kuigi üldse tundub, et ainuke hea asi ongi praegu kogu süsteemi muutumine, firmad on sunnitud tööpõhimõtteid muutma ja üha rohkem kontrollid sa oma karjääri ise.

70-ndatel töötasite koos mänedžer Albert Grossmanniga (ka Janis Joplini ja Bob Dylani mänedžer). Mõned allikad iseloomustavad teda kui abivalmis mänedžeri ja samas ka täielikku oinapead. Oli ta siis oinas?

Seda oinapea poolt me ei näinud, Nägime ainult head külge, kui ta koos meie ja Todd Rundgreniga töötas. Nad olid esimesed, kes andsid meile võimaluse, kui ülejäänud muusikatööstus meid pikalt saatis. Aga tema ja Todd olid toeks. Mul on nende kohta ainult häid sõnu.

Kui sa peaksid praegu hakkama nullist bändi tegema, siis milline oleks su äriplaan tähelepanu pälvimiseks?

Ma arvan, et praegu on muusikatööstus niivõrd muutunud, et meil poleks võimalustki. Süsteem (mida raadios lastakse) on lihtsalt niivõrd konservatiivne, et... Kõik on muutunud ja lugu nagu “This Town Ain’t Big Enough For Two Of Us” ei saaks kunagi olla selline hitt nagu ta oli 1974. aastal. Ma ei tahaks küll hakata praegu nullist bändi tegema.

Kuidas sa praegu sellele “This Town...” loole tagasi vaatad?

See on ikka päris eriline lugu minu arvates. See polnud omas ajas paigas, kui me ta kirjutasime ja pole seda ka praegu. See ei tugine salmile ja refräänile, sel on oma vorm – selline ainulaadne, see meloodia pole tüüpiline popmeloodia. Ja minu arvates on see ainulaadne, moodne laul tänapäevani.

Oleksite võimelised uue sellise loo kirjutama?

Sa ei saa lugu uuesti kirjutada, see poleks see. Loost saab üle võtta küll värskuse, kuid sama lugu uuesti kirjutada oleks enesetapp.

Aga kas sulle tundub, et Sparks on liiga teravmeelne laiema publiku jaoks?

Ei. Niipalju kui mina tean, on inimesed n-ö teravmeelse muusika suhtes alati avatud. Küll aga pole seda raadiojaamad ja plaadifirmad, kes proovivad rahva maitset ette arvata ja seda ennustust tõe pähe pakkuda. Aga minu arvates on inimesed neist alati ees.

Sparks

Hullud vennad Ameerikast

•• Russell Mael – vokaal

•• Ron Mael – muusika

•• Ansamblil on ilmunud 21 stuudioplaati, neist esimene, “Sparks/Halfnelson” 1971 ja viimane, “Exotic Creatures of the Deep” 2008.

•• Bändi vahest tuntuimad lood läbi aegade on: “This Town Ain’t Big Enough Fow Both of Us” (1974), “Looks Looks Looks” (1975), “Beat the Clock” (1979), “When Do I Get To Sing In My Way” (1994). Üldistatult võib öelda, et igaüks teab mõnda Sparksi laulu, kuid ei pruugi pala ja esitajat kokku viia.

MELU.EE: Rohkem muusikauudiseid

()	()
()	()
()	()